reede, 28. august 2009
neljapäev, 27. august 2009
(Pildil koomiline kuulutus pesumajast)Ärkasin kell kolmveerand kaheksa ja läksin äratama Davidi, et koos minna jooksma. Me leppisime juba eelneval õhtul kokku. See oli vahva hommikujooks.
Koolis tegime oma grupiga esitlust ja siin on sellest ka pilt:
Hiljem kingiti mulle ka üks huvitav lill:
Pärast koolipäeva läksime Herningisse, et tellida ühed õpilaskaardid ja minna jalgarattaotsingule ja siis toidupoodi. Soodsaid jalgrattaid ei leidnud, aga tutvusime rohkem linnaga. Linna sõitsime Marc'i autoga ja kuulasime hispaania muusikat.
Hiljem sõime kõik koos õhtusööki, mida Marc meile valmistas. See oli lõbus koosviibimine.
Siis mängisime lauajalgapalli
ja poisid laulsid ja mängisid kitarri.
Pärast käisin rattaga sõitmas ja nägin neid armsaid lehmakesi, kes vaatasid mind nii heatahtliku pilguga:
Täna ärgates ja hiljem sörkides mööda kohalikku teed oli päike pilve tagant välja ja paitas mind oma kiirtega. Päev tõotas tulla hea. (Pildil David, mina ja Marc)
Koolis oli loeng õppemeetoditest ja õppejõud oli äärmiselt toreda huumorimeelega ja mõnda slaidi näete ka siin:
Pärast lõunapausi läksime loengusse, mis puudutas plagiaaditeemat ja järgmisena saime ülesande, mille eesmärgiks oli töötada tiimis ja teha koos esitlust ühest Taani firmast. Homme toimub meie esitlus aga siin näete minu tiimikaaslasi:
Samal ajal tegelesime oma esitlusega. Peale seda läksime pesumajja, et David saaks pesta oma riideid, ma olin tal abiks pesumasina ettevalmistamisel. Siis otsustasime koos kuttidega minna Davidi poole teed jooma.
Ja nii mu päev lõppeski. Mulle meeldib meie rahvusvaheline seltskond ja ma tunnen ennast ka selles keelekeskkonnas hästi. Ühesõnaga kõik läheb kenasti. Nüüd magama. Head ööd!
teisipäev, 25. august 2009
hästi alanud päev, korda läinud päev
Kell kaheksa avasin silmad oma telefoni äratuse peale, tõmbasin dressid jalga ja läksin jooksma. Hommik oli ilus, inimesi ringi liikumas ei olnud, vaid mõned linnud, keda ma isegi ei tundnud ära. Nad on sarnase suurusega nagu tuvid aga rohkem puhvis ja ilusat pruuni värvi. Seda ma mõtlesin, kes küll sibab põõsastes. Asi sai selgeks, kui need linnukesed välja lendasid.
Siis sõin oma sinisest topsist maisihelbeid piimaga ja jõin mate-teed ning siis läksin tundi. Räägiti taani ökonoomikast ja Taani tööturust. Kui aeg tiksus ja lõunavaheaeg kätte jõudis, siis suure õhinaga jooksime koju ja hakkasime Danieliga orgunnima lõunaeinet.No kus sa sellega! Aega oli liiga vähe ja otsustasime seda teha hiljem. Niisiis haarasin jälle maisihelveste ja piima järele- elagu maisihelveste dieet!
Järgmisena kohtusime meie inglise keele õpetajaga, ta oli ka väga kena inimene aga paistab, et üsna karm. Peale kohustliku osa saime vabaks ja ma lippasin pastarooga valmistama, ikka nagu me Heidyga omal ajal tegime. Siinkohal tervitan minu armsat Heidyt. Sa oled mulle väga kallis!
Hiljem läksime Svetiga (minu toakaaslane) linna poodlema, ostsime vajalikke asju nagu pesupulber, nõudepesuvahend ja piima (!). Mulle maitseb siinne piim, see on ka hea hinnaga 3,95 DDK ehk siis 8 EEK. Muidugi hinnad olenevad ka tootest ja poest aga üldiselt saab hakkama.
Õhtul rääkisin emaga msnis, see oli väga hea kuulda ta häält ja jagada muljeid. Mariaga rääkisin ka, mul on hea meel, et tal hästi läheb. Oeh, kuidas ma Sind, mu kallis igatsen...
Siis põikas läbi David, kellega me niisama lobisesime. Ta näitas oma kodu ja näitas, et tal on kõik kõik olemas (triikraud, tolmuimeja, föön, puhastusvahendid, kuhjaga sööki, jooki). Ei, ta ei kepslend niisama, vaid ütles, et võin iga hetk talt küsida. Mul juba on ta pott ja taldrikud ja kühvli olin ka laenanud. Midagi pole parata, mina ei tulnud siia autoga.
Ma juba tunnen siin nagu oleks kodus, siin on armas ümbruskond ja toredad inimesed. Ja ilm on nagu Eestis.
Siis sõin oma sinisest topsist maisihelbeid piimaga ja jõin mate-teed ning siis läksin tundi. Räägiti taani ökonoomikast ja Taani tööturust. Kui aeg tiksus ja lõunavaheaeg kätte jõudis, siis suure õhinaga jooksime koju ja hakkasime Danieliga orgunnima lõunaeinet.No kus sa sellega! Aega oli liiga vähe ja otsustasime seda teha hiljem. Niisiis haarasin jälle maisihelveste ja piima järele- elagu maisihelveste dieet!
Järgmisena kohtusime meie inglise keele õpetajaga, ta oli ka väga kena inimene aga paistab, et üsna karm. Peale kohustliku osa saime vabaks ja ma lippasin pastarooga valmistama, ikka nagu me Heidyga omal ajal tegime. Siinkohal tervitan minu armsat Heidyt. Sa oled mulle väga kallis!
Hiljem läksime Svetiga (minu toakaaslane) linna poodlema, ostsime vajalikke asju nagu pesupulber, nõudepesuvahend ja piima (!). Mulle maitseb siinne piim, see on ka hea hinnaga 3,95 DDK ehk siis 8 EEK. Muidugi hinnad olenevad ka tootest ja poest aga üldiselt saab hakkama.
Õhtul rääkisin emaga msnis, see oli väga hea kuulda ta häält ja jagada muljeid. Mariaga rääkisin ka, mul on hea meel, et tal hästi läheb. Oeh, kuidas ma Sind, mu kallis igatsen...
Siis põikas läbi David, kellega me niisama lobisesime. Ta näitas oma kodu ja näitas, et tal on kõik kõik olemas (triikraud, tolmuimeja, föön, puhastusvahendid, kuhjaga sööki, jooki). Ei, ta ei kepslend niisama, vaid ütles, et võin iga hetk talt küsida. Mul juba on ta pott ja taldrikud ja kühvli olin ka laenanud. Midagi pole parata, mina ei tulnud siia autoga.
Ma juba tunnen siin nagu oleks kodus, siin on armas ümbruskond ja toredad inimesed. Ja ilm on nagu Eestis.
Minu uus kodu
Birk Centerpark 89C, st
DK-7400 Herning
Denmark
Ootan külla (aga parem ette teatamisega)!
Ootan kirju ja joonistusi!
Mul on uus kodu, aga ma kunagi ei unusta oma päris kodu ja sõpru, kes elavad Eestimaal. Olete kõik mulle väga kallid!
(pic by Sveti)
Esimene päev uues koolis, uued tuttavad
Juba kell üheksa hommikul pidime olema AU-IBT’is (Aarhus University, Institute of business and techology). Täna algas ettevalmistusnädal, mis mõeldud uustulnukatele, kes saabunud väljamaalt. Tervitus oli hea, me kuulasime paar kõnet või õigemini esitlust, mis kokkuvõttes sisaldas infot taanlaste ja nende maa kohta, muidugi räägiti ka koolist. Näiteks võin mainida, et kahesaja tuhande ülikooli seast üle maailma kuulub Aarhuse Ülikool sajasse parimasse(!). Ja üldse on taanlased ühed õnnelikemad ja usaldavamad ja rikkamad inimesed maailmas ja miks ma küll selles ei kahtle?
Sõime ka lõunat, mis oli seekord kooli poolt kinnimakstud. Eineks saime lasagne’t, mis oli äärmiselt maitsev ja toitev. Täna sain tuttavaks kümnete inimestega ja kõik on väga vahvad. Ei hakka vaevama teid igaühe kirjeldamisega, räägin vaid mõnest. Sain sõbraks norrakaga, kel nimeks Kiki ja tema hakkab ka ICM-i (International Communication and Multimedia) õppima nagu minagi. Tal veab, ta ei peagi taani keelt õppima, sest norra keel on sarnane taani omale. Ta elab kümme kilomeetrit ülikoolist eemal, kuid liikeb jalgrattaga. Igal ühel siin on jalgratas ja sellega sõidetakse igal aastaajal, sest lund siin peaaegu ei sajaga (eelmisel talvel olid vaid kolm päeva lumised).
Siin olles kindlasti hakkan õppima taani keelt, kuigi see ei saa lihtne olema. Õnneks on seda võimalik teha tasuta, keeltekoolile makstamata, sest seda teeb minu eest kool, vähemalt esialgu. Täna oli juba esimene taani keele tund. Uu t keelt õppida on äärmiselt vahva, kui seni pole mul aimugi, kuidas peaks taani keelt lugema, sest nad ei häälda seda niimoodi nagu kirjutatakse. Taani keele õppimine saab olema tõsiseks katsumuseks... Aga ma saan hakkama, annan endast kõik.
„Koolipäev” lõppes nelja aeg ja siis saime vabaks.
Juhtus selline asi, et nüüd on mul oma kodu. Ja teate mida, see on üsna armas. Mul on toake, mis on natuke väiksem kui mu oma tuba kodumaal. Lisaks on veel köögike ja vannituba. Kõik on uus ja ilus, isegi laud oli veel pakist lahti võtmata ja pidin ise jalad alla kruvime. Aga muidugi ei teinud ma seda ise! Mul on üks armas naaber David, kellel on vene rahvusest vanemad, kuid ta ise on Saksamaalt. Me räägime temaga enamjaolt inglise keeles, kuid vahel ka vene keeles, et me ikka mõlemid ei unustaks vene keelt. David panigi mu laua kokku. Nüüd te teate, et mul on katus pea kohal olemas ja olete oodatud külla!
Kusjuures kohtasin täna juhuslikult ka kaks eestlast. Ühega sattusime ühte lauda sööma ja siis ma nägin, et ühel neiul on HTG sõrmus sõrmes. See ütles kõik. Neiu on Tartust ja tuli siia magistrantuuri. Teine eestlane on Edgar ja tema õpib siin juba mitu aastat. Vestlesime natuke ja vahetasime numbritega, loomulikult tuleb varsti üks eestlaste „kokkusaamine” tema kodus.
Õhtul ma siis kolisin oma uude koju ja kella üheksa aeg läksin grill-peole, mis toimus Piotri maja ees. See oli vahva, sest jälle kohtasime palju uusi inimesi ja kõik olid toredad. Rääkisin pikemalt Piotri parima sõbraga Joakimiga, kes lõpetas ICM kevadel, nüüd läheb ta Aargusesse edasi õppima. Küsisin talt, et mida ma peaksin teadma, et olla edukas ICM õpilane. Muidugi ütles ta, et prioroteedid peavad paigas olema: esikohal kool, siis töö ja alles hiljem peod. Seda teadsin minagi aga hea oli temaga rääkida. Ta rõhutas, et on ülioluline jätta endast hea mulje kohe ja käia kõikides tundides kohal. Ta ütles ka, et kindlasti on koolis nii, et mõnel õpetajal ei ole õigus aga siiski ei tohi laskuda vaidlusestesse. Joakim soovitas soojalt ka juba praegu hakata otsima tööd, sest hiljem on see oluliselt raskem. Aga veel kord rõhutas, et ärgu ma mingil juhul jätku katki taani keele õppimise. Vot selline hea õhtu. Aga nüüd ma heidan magama, sest homme tuleb mitte vähem tähtsam päev.
(Pildil vaade minu aknast)
Sõime ka lõunat, mis oli seekord kooli poolt kinnimakstud. Eineks saime lasagne’t, mis oli äärmiselt maitsev ja toitev. Täna sain tuttavaks kümnete inimestega ja kõik on väga vahvad. Ei hakka vaevama teid igaühe kirjeldamisega, räägin vaid mõnest. Sain sõbraks norrakaga, kel nimeks Kiki ja tema hakkab ka ICM-i (International Communication and Multimedia) õppima nagu minagi. Tal veab, ta ei peagi taani keelt õppima, sest norra keel on sarnane taani omale. Ta elab kümme kilomeetrit ülikoolist eemal, kuid liikeb jalgrattaga. Igal ühel siin on jalgratas ja sellega sõidetakse igal aastaajal, sest lund siin peaaegu ei sajaga (eelmisel talvel olid vaid kolm päeva lumised).
Siin olles kindlasti hakkan õppima taani keelt, kuigi see ei saa lihtne olema. Õnneks on seda võimalik teha tasuta, keeltekoolile makstamata, sest seda teeb minu eest kool, vähemalt esialgu. Täna oli juba esimene taani keele tund. Uu t keelt õppida on äärmiselt vahva, kui seni pole mul aimugi, kuidas peaks taani keelt lugema, sest nad ei häälda seda niimoodi nagu kirjutatakse. Taani keele õppimine saab olema tõsiseks katsumuseks... Aga ma saan hakkama, annan endast kõik.
„Koolipäev” lõppes nelja aeg ja siis saime vabaks.
Juhtus selline asi, et nüüd on mul oma kodu. Ja teate mida, see on üsna armas. Mul on toake, mis on natuke väiksem kui mu oma tuba kodumaal. Lisaks on veel köögike ja vannituba. Kõik on uus ja ilus, isegi laud oli veel pakist lahti võtmata ja pidin ise jalad alla kruvime. Aga muidugi ei teinud ma seda ise! Mul on üks armas naaber David, kellel on vene rahvusest vanemad, kuid ta ise on Saksamaalt. Me räägime temaga enamjaolt inglise keeles, kuid vahel ka vene keeles, et me ikka mõlemid ei unustaks vene keelt. David panigi mu laua kokku. Nüüd te teate, et mul on katus pea kohal olemas ja olete oodatud külla!
Kusjuures kohtasin täna juhuslikult ka kaks eestlast. Ühega sattusime ühte lauda sööma ja siis ma nägin, et ühel neiul on HTG sõrmus sõrmes. See ütles kõik. Neiu on Tartust ja tuli siia magistrantuuri. Teine eestlane on Edgar ja tema õpib siin juba mitu aastat. Vestlesime natuke ja vahetasime numbritega, loomulikult tuleb varsti üks eestlaste „kokkusaamine” tema kodus.
Õhtul ma siis kolisin oma uude koju ja kella üheksa aeg läksin grill-peole, mis toimus Piotri maja ees. See oli vahva, sest jälle kohtasime palju uusi inimesi ja kõik olid toredad. Rääkisin pikemalt Piotri parima sõbraga Joakimiga, kes lõpetas ICM kevadel, nüüd läheb ta Aargusesse edasi õppima. Küsisin talt, et mida ma peaksin teadma, et olla edukas ICM õpilane. Muidugi ütles ta, et prioroteedid peavad paigas olema: esikohal kool, siis töö ja alles hiljem peod. Seda teadsin minagi aga hea oli temaga rääkida. Ta rõhutas, et on ülioluline jätta endast hea mulje kohe ja käia kõikides tundides kohal. Ta ütles ka, et kindlasti on koolis nii, et mõnel õpetajal ei ole õigus aga siiski ei tohi laskuda vaidlusestesse. Joakim soovitas soojalt ka juba praegu hakata otsima tööd, sest hiljem on see oluliselt raskem. Aga veel kord rõhutas, et ärgu ma mingil juhul jätku katki taani keele õppimise. Vot selline hea õhtu. Aga nüüd ma heidan magama, sest homme tuleb mitte vähem tähtsam päev.
(Pildil vaade minu aknast)
Soe vastuvõtt ja perekond Poolast
Poole kaheksa aeg kohaliku aja järgi jõudsingi Kopenhaagenisse. Seal ootas mind jubabulgaarlane Radosveta, kellega koos me läksime rongi peale. Rongisõit kestis neli tundi ja olemine seal oli mugav.Herningis tuli meile vastu Piotr ja siis läksime ta vanemate juurde lõunat sööma. Vastuvõtt oli soe ja toit ülimaitsev. Perekond on pärit Poolast aga kolm aast
at tagasi kolisid nad Taani ning nüüd räägivad vabalt taani keelt. Kuna ema oli hästi agar oma suhtlustasandil inglise keeles rääkima, siis vestlesime üsna palju. Piotri ema on heasüdamlik ja avatud inimene ja peale selle võrratu kokk. Peale head kõhutäit ja meeldivat vestlust pidime minema Birk’i, sest Piotril oli tegemist.Peale oma kohustuste täitmist läksime rannavõrkpalli mängima, see oli vahva. Platsil kohtasin leedukat Oliviat, kellele olin enne Taani kirjutanud, et jagada koos tuba. See oli vahva kokkusattumus. Aga tuba jagan ma hoopis Radosvetaga nüüd, sest Olivia oli juba endale kodu leidnud. Tol õhtul läksime vara magama, üheksa aeg, kuna olin väsinud, sest polnud maganud eelmisel öösel. (Pics by Sveti)
Püüa pilvi ja sa ulatud nendeni!
Üks suur ja hea põhjus, miks nautida lendu on pilved. Lennata pealpool pilvi, pilvetupsude vahel ja puudutada neid lennuki tiivaga- see on nii vahva!Lennul Riiga oli ainult 17 reisijat nägus üks stujard ja teine stjurdess ning kaks pilooti, kellest ühel oli nimeks Smith (tol hetkel, kui kuulsin seda nime oli muhelesin endamisi). Joogiks võtsin traditsiooni kohaselt vett ja tomatimahla. Viimane ei olnud nii hea, kui Finnairi lennukis, kui ma detsembris Rumeeniasse lendasi n aga mõnus mahe sellegipoolest.
(pildil kurb Marju, kes istub Tallinna lennujaama naiste wc-s enne väljalendu)
Nüüd ootan järgmist lendu Riia lennujaamas. Natuke paha on see, et lätlased ei ole lahked jagama lennujaamas tasuta WIFI-t nagu seda meie maalased teevad. Aga noh, ega see pole suur mure. Eks ma saan hakkama. Juba kõlabki lätikeelne kutse minu Kopenhaagen lennule. See on üsna suur lennuk ja reisijaid on ka palju, nii et jään veel mõneks ajaks oma muljeid jagama.
Tallinna lennujaamas sai ikka nalja ka, ega seal ei olnud aega pisaraid valada. Minu suur punane kohver kaalus 23 kilogrammi ja 700 grammi ja kahjuks ei saanud lennujaamatöötajad sellist kaalu akspeteerida. Seetõttu olin sunnitud midagi ette võtma. Õnneks olime aegsasti lennujaama jõudnud, nii et mul oli piisavalt aega, et kohver avada ja välja koukida mõned asjad. See oli üsna koomiline! Võtsin välja oma taimeteede varanduse ja jooksukingad koos kontsakingadega. Lauri muigas ja ütles, et tema küll kavatseb ainult ühe seljakotiga minna. Aga mina ei niimoodi ei saa. Niisiis riputasin botased seljakoti külge, toppisin ülejäänud asjad ka siis ja nii sai kohvri kaaluks 21 kilogrammi. Vabandasin ennast välja sellega, et lähen ju Eestist ära Taani õppima aga noh keda see huvitab. Aga läbi ma sain ja siis pidingi minema.
Väga kurb oli lahkuda. Kadi ja Lauriga tuttavaks saamisest on möödunud 11 kuud ja selle ajaga oleme nii mõndagi läbi elanud ja lähedasteks sõpradeks saanud. Ma hakkan puudust tundma Kadi vahvast kõnekeelest (nt„vorstikesed”) ja Lauri üüber vahvast huumorist. Mõlemad on toetanud mind nii heas kui halvas.
Mihkliga on üldse teine teema. Kuigi me teame üksteist alates lehekuu keskpaigast, teame üksteist üllatavalt hästi. Ma isegi arvasin ära, millise filmi motiive põimis ta oma uude pilti, mida ma polnud isegi näinud. Ja filme on ta näinud ropult palju! Vaatamata sellele, et oleme loomuselt üsna erinevad inimesed, on Mihkel olnud mõistev. „Sangviinik!”ütleb Mihkel uhkusega ja muheleb.
Enne lendu oli meil mõnus õhtu Silvia õdusas kodus. Seltskond koosnes noortevahetusel osalenud eestlastest ainult, et puudusid Dima, Kalev ja Silvia. Ai-ai, kui kahju, et nad ei tulnud, ai-ai. Nad jäid ilma meeldivast koosolemisest: vaatasime pilte, videot, käisime saunas ja tõstsime klaasid ka minu lahkumise puhul.
Kadi ja Lauri olid valmistanud mulle hästi meeldiva üllatuse. Need kaks salasepitsejat meisterdasid pildiraamatu, kuhu põimisid sisse meie loo ja ilusad pildid. See oli vapustav kingitus! Peale selle sain veel foto, mis oli raamitud ja tehtud siis, kui olime koos noortevahetusel Türgis, mille süül me ka saime tuttavaks. Mihkel üllatas mind ka kingitusega, milleks oli kruus, kus peal rukkililled ja üks lause. Väga tabav.
Silvia oli natuke nukram kui olen harjunud nägema, muidugi saan ma ka aru mille pärast. Loomulikult on mul hea meel ta üle, kuna tal läheb superstaari saates väga edukalt. Hoian Sulle pöialt, armas Silvia! Silvia on ääretult optimistlik ja rõõmsameelne tütarlaps ja ma loodan, et ta ei kaota neid olulisi omadusi mitte kunagi.
Edgar oli samuti kohal ja temaga tegime tervitustantsu ka! Ta on muhe tüüp ja ma leian endiselt, et ei ole vajadust oma huumorimeele pärast vabandada.
Nukker lahkumine oli ka kodunt. Ema, õde ja vanaema tulid bussi peale saatma. Isa kahjuks kaua bussijaamas viibida ei saanud, kuna ta oli tööl aga embasime varahommikul ja ta soovis mulle head edu. Justnimelt head.
Nüüd ootan järgmist lendu Riia lennujaamas. Natuke paha on see, et lätlased ei ole lahked jagama lennujaamas tasuta WIFI-t nagu seda meie maalased teevad. Aga noh, ega see pole suur mure. Eks ma saan hakkama. Juba kõlabki lätikeelne kutse minu Kopenhaagen lennule. See on üsna suur lennuk ja reisijaid on ka palju, nii et jään veel mõneks ajaks oma muljeid jagama.
Tallinna lennujaamas sai ikka nalja ka, ega seal ei olnud aega pisaraid valada. Minu suur punane kohver kaalus 23 kilogrammi ja 700 grammi ja kahjuks ei saanud lennujaamatöötajad sellist kaalu akspeteerida. Seetõttu olin sunnitud midagi ette võtma. Õnneks olime aegsasti lennujaama jõudnud, nii et mul oli piisavalt aega, et kohver avada ja välja koukida mõned asjad. See oli üsna koomiline! Võtsin välja oma taimeteede varanduse ja jooksukingad koos kontsakingadega. Lauri muigas ja ütles, et tema küll kavatseb ainult ühe seljakotiga minna. Aga mina ei niimoodi ei saa. Niisiis riputasin botased seljakoti külge, toppisin ülejäänud asjad ka siis ja nii sai kohvri kaaluks 21 kilogrammi. Vabandasin ennast välja sellega, et lähen ju Eestist ära Taani õppima aga noh keda see huvitab. Aga läbi ma sain ja siis pidingi minema.
Väga kurb oli lahkuda. Kadi ja Lauriga tuttavaks saamisest on möödunud 11 kuud ja selle ajaga oleme nii mõndagi läbi elanud ja lähedasteks sõpradeks saanud. Ma hakkan puudust tundma Kadi vahvast kõnekeelest (nt„vorstikesed”) ja Lauri üüber vahvast huumorist. Mõlemad on toetanud mind nii heas kui halvas.
Mihkliga on üldse teine teema. Kuigi me teame üksteist alates lehekuu keskpaigast, teame üksteist üllatavalt hästi. Ma isegi arvasin ära, millise filmi motiive põimis ta oma uude pilti, mida ma polnud isegi näinud. Ja filme on ta näinud ropult palju! Vaatamata sellele, et oleme loomuselt üsna erinevad inimesed, on Mihkel olnud mõistev. „Sangviinik!”ütleb Mihkel uhkusega ja muheleb.
Enne lendu oli meil mõnus õhtu Silvia õdusas kodus. Seltskond koosnes noortevahetusel osalenud eestlastest ainult, et puudusid Dima, Kalev ja Silvia. Ai-ai, kui kahju, et nad ei tulnud, ai-ai. Nad jäid ilma meeldivast koosolemisest: vaatasime pilte, videot, käisime saunas ja tõstsime klaasid ka minu lahkumise puhul.
Kadi ja Lauri olid valmistanud mulle hästi meeldiva üllatuse. Need kaks salasepitsejat meisterdasid pildiraamatu, kuhu põimisid sisse meie loo ja ilusad pildid. See oli vapustav kingitus! Peale selle sain veel foto, mis oli raamitud ja tehtud siis, kui olime koos noortevahetusel Türgis, mille süül me ka saime tuttavaks. Mihkel üllatas mind ka kingitusega, milleks oli kruus, kus peal rukkililled ja üks lause. Väga tabav.
Silvia oli natuke nukram kui olen harjunud nägema, muidugi saan ma ka aru mille pärast. Loomulikult on mul hea meel ta üle, kuna tal läheb superstaari saates väga edukalt. Hoian Sulle pöialt, armas Silvia! Silvia on ääretult optimistlik ja rõõmsameelne tütarlaps ja ma loodan, et ta ei kaota neid olulisi omadusi mitte kunagi.
Edgar oli samuti kohal ja temaga tegime tervitustantsu ka! Ta on muhe tüüp ja ma leian endiselt, et ei ole vajadust oma huumorimeele pärast vabandada.
Nukker lahkumine oli ka kodunt. Ema, õde ja vanaema tulid bussi peale saatma. Isa kahjuks kaua bussijaamas viibida ei saanud, kuna ta oli tööl aga embasime varahommikul ja ta soovis mulle head edu. Justnimelt head.
Tellimine:
Postitused (Atom)