Üks suur ja hea põhjus, miks nautida lendu on pilved. Lennata pealpool pilvi, pilvetupsude vahel ja puudutada neid lennuki tiivaga- see on nii vahva!Lennul Riiga oli ainult 17 reisijat nägus üks stujard ja teine stjurdess ning kaks pilooti, kellest ühel oli nimeks Smith (tol hetkel, kui kuulsin seda nime oli muhelesin endamisi). Joogiks võtsin traditsiooni kohaselt vett ja tomatimahla. Viimane ei olnud nii hea, kui Finnairi lennukis, kui ma detsembris Rumeeniasse lendasi n aga mõnus mahe sellegipoolest.
(pildil kurb Marju, kes istub Tallinna lennujaama naiste wc-s enne väljalendu)
Nüüd ootan järgmist lendu Riia lennujaamas. Natuke paha on see, et lätlased ei ole lahked jagama lennujaamas tasuta WIFI-t nagu seda meie maalased teevad. Aga noh, ega see pole suur mure. Eks ma saan hakkama. Juba kõlabki lätikeelne kutse minu Kopenhaagen lennule. See on üsna suur lennuk ja reisijaid on ka palju, nii et jään veel mõneks ajaks oma muljeid jagama.
Tallinna lennujaamas sai ikka nalja ka, ega seal ei olnud aega pisaraid valada. Minu suur punane kohver kaalus 23 kilogrammi ja 700 grammi ja kahjuks ei saanud lennujaamatöötajad sellist kaalu akspeteerida. Seetõttu olin sunnitud midagi ette võtma. Õnneks olime aegsasti lennujaama jõudnud, nii et mul oli piisavalt aega, et kohver avada ja välja koukida mõned asjad. See oli üsna koomiline! Võtsin välja oma taimeteede varanduse ja jooksukingad koos kontsakingadega. Lauri muigas ja ütles, et tema küll kavatseb ainult ühe seljakotiga minna. Aga mina ei niimoodi ei saa. Niisiis riputasin botased seljakoti külge, toppisin ülejäänud asjad ka siis ja nii sai kohvri kaaluks 21 kilogrammi. Vabandasin ennast välja sellega, et lähen ju Eestist ära Taani õppima aga noh keda see huvitab. Aga läbi ma sain ja siis pidingi minema.
Väga kurb oli lahkuda. Kadi ja Lauriga tuttavaks saamisest on möödunud 11 kuud ja selle ajaga oleme nii mõndagi läbi elanud ja lähedasteks sõpradeks saanud. Ma hakkan puudust tundma Kadi vahvast kõnekeelest (nt„vorstikesed”) ja Lauri üüber vahvast huumorist. Mõlemad on toetanud mind nii heas kui halvas.
Mihkliga on üldse teine teema. Kuigi me teame üksteist alates lehekuu keskpaigast, teame üksteist üllatavalt hästi. Ma isegi arvasin ära, millise filmi motiive põimis ta oma uude pilti, mida ma polnud isegi näinud. Ja filme on ta näinud ropult palju! Vaatamata sellele, et oleme loomuselt üsna erinevad inimesed, on Mihkel olnud mõistev. „Sangviinik!”ütleb Mihkel uhkusega ja muheleb.
Enne lendu oli meil mõnus õhtu Silvia õdusas kodus. Seltskond koosnes noortevahetusel osalenud eestlastest ainult, et puudusid Dima, Kalev ja Silvia. Ai-ai, kui kahju, et nad ei tulnud, ai-ai. Nad jäid ilma meeldivast koosolemisest: vaatasime pilte, videot, käisime saunas ja tõstsime klaasid ka minu lahkumise puhul.
Kadi ja Lauri olid valmistanud mulle hästi meeldiva üllatuse. Need kaks salasepitsejat meisterdasid pildiraamatu, kuhu põimisid sisse meie loo ja ilusad pildid. See oli vapustav kingitus! Peale selle sain veel foto, mis oli raamitud ja tehtud siis, kui olime koos noortevahetusel Türgis, mille süül me ka saime tuttavaks. Mihkel üllatas mind ka kingitusega, milleks oli kruus, kus peal rukkililled ja üks lause. Väga tabav.
Silvia oli natuke nukram kui olen harjunud nägema, muidugi saan ma ka aru mille pärast. Loomulikult on mul hea meel ta üle, kuna tal läheb superstaari saates väga edukalt. Hoian Sulle pöialt, armas Silvia! Silvia on ääretult optimistlik ja rõõmsameelne tütarlaps ja ma loodan, et ta ei kaota neid olulisi omadusi mitte kunagi.
Edgar oli samuti kohal ja temaga tegime tervitustantsu ka! Ta on muhe tüüp ja ma leian endiselt, et ei ole vajadust oma huumorimeele pärast vabandada.
Nukker lahkumine oli ka kodunt. Ema, õde ja vanaema tulid bussi peale saatma. Isa kahjuks kaua bussijaamas viibida ei saanud, kuna ta oli tööl aga embasime varahommikul ja ta soovis mulle head edu. Justnimelt head.
Nüüd ootan järgmist lendu Riia lennujaamas. Natuke paha on see, et lätlased ei ole lahked jagama lennujaamas tasuta WIFI-t nagu seda meie maalased teevad. Aga noh, ega see pole suur mure. Eks ma saan hakkama. Juba kõlabki lätikeelne kutse minu Kopenhaagen lennule. See on üsna suur lennuk ja reisijaid on ka palju, nii et jään veel mõneks ajaks oma muljeid jagama.
Tallinna lennujaamas sai ikka nalja ka, ega seal ei olnud aega pisaraid valada. Minu suur punane kohver kaalus 23 kilogrammi ja 700 grammi ja kahjuks ei saanud lennujaamatöötajad sellist kaalu akspeteerida. Seetõttu olin sunnitud midagi ette võtma. Õnneks olime aegsasti lennujaama jõudnud, nii et mul oli piisavalt aega, et kohver avada ja välja koukida mõned asjad. See oli üsna koomiline! Võtsin välja oma taimeteede varanduse ja jooksukingad koos kontsakingadega. Lauri muigas ja ütles, et tema küll kavatseb ainult ühe seljakotiga minna. Aga mina ei niimoodi ei saa. Niisiis riputasin botased seljakoti külge, toppisin ülejäänud asjad ka siis ja nii sai kohvri kaaluks 21 kilogrammi. Vabandasin ennast välja sellega, et lähen ju Eestist ära Taani õppima aga noh keda see huvitab. Aga läbi ma sain ja siis pidingi minema.
Väga kurb oli lahkuda. Kadi ja Lauriga tuttavaks saamisest on möödunud 11 kuud ja selle ajaga oleme nii mõndagi läbi elanud ja lähedasteks sõpradeks saanud. Ma hakkan puudust tundma Kadi vahvast kõnekeelest (nt„vorstikesed”) ja Lauri üüber vahvast huumorist. Mõlemad on toetanud mind nii heas kui halvas.
Mihkliga on üldse teine teema. Kuigi me teame üksteist alates lehekuu keskpaigast, teame üksteist üllatavalt hästi. Ma isegi arvasin ära, millise filmi motiive põimis ta oma uude pilti, mida ma polnud isegi näinud. Ja filme on ta näinud ropult palju! Vaatamata sellele, et oleme loomuselt üsna erinevad inimesed, on Mihkel olnud mõistev. „Sangviinik!”ütleb Mihkel uhkusega ja muheleb.
Enne lendu oli meil mõnus õhtu Silvia õdusas kodus. Seltskond koosnes noortevahetusel osalenud eestlastest ainult, et puudusid Dima, Kalev ja Silvia. Ai-ai, kui kahju, et nad ei tulnud, ai-ai. Nad jäid ilma meeldivast koosolemisest: vaatasime pilte, videot, käisime saunas ja tõstsime klaasid ka minu lahkumise puhul.
Kadi ja Lauri olid valmistanud mulle hästi meeldiva üllatuse. Need kaks salasepitsejat meisterdasid pildiraamatu, kuhu põimisid sisse meie loo ja ilusad pildid. See oli vapustav kingitus! Peale selle sain veel foto, mis oli raamitud ja tehtud siis, kui olime koos noortevahetusel Türgis, mille süül me ka saime tuttavaks. Mihkel üllatas mind ka kingitusega, milleks oli kruus, kus peal rukkililled ja üks lause. Väga tabav.
Silvia oli natuke nukram kui olen harjunud nägema, muidugi saan ma ka aru mille pärast. Loomulikult on mul hea meel ta üle, kuna tal läheb superstaari saates väga edukalt. Hoian Sulle pöialt, armas Silvia! Silvia on ääretult optimistlik ja rõõmsameelne tütarlaps ja ma loodan, et ta ei kaota neid olulisi omadusi mitte kunagi.
Edgar oli samuti kohal ja temaga tegime tervitustantsu ka! Ta on muhe tüüp ja ma leian endiselt, et ei ole vajadust oma huumorimeele pärast vabandada.
Nukker lahkumine oli ka kodunt. Ema, õde ja vanaema tulid bussi peale saatma. Isa kahjuks kaua bussijaamas viibida ei saanud, kuna ta oli tööl aga embasime varahommikul ja ta soovis mulle head edu. Justnimelt head.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar