Juhtus midagi imelikku, sel ööl kui olin fresh meat tripil.
Öösel muutusin melanhoolseks, sest olin teada saanud, et kõik inimesed ei olegi nii ilusad ja head. Mind haaras kibestustunne ja imelik oli olla. Ja just sellel hetkel ilmus üks noormees (kes välimuselt meenutas Indrekut) ja ütles, et tahab olla minu sõber.
Me rääkisime ennegi, ta oli äärmiselt viisakas ja lugupidav aga ma ei pööranud temale piisavalt tähelepanu. Aga nüüd ta tuli ja pani oma käe mu õlale ja lausus, et teab mida ma tunnen. Ta ütles, et kuigi inimesed tema ümber räägivad samas keeles, mis temagi aga ikkagi on ta üksinda. Mul tekkis küsimus, miks ta tuli mu juurde, miks ta saab minust aru ja tahab olla minu sõber?! Nägin välja üsna hale: juuksed tilkusid vett, ripsmetuśś laiali, jalad märjad ja õnnetu. Olin segaduses.
Tema vaid ütles, et ta tunneb, et olen hea inimene ja eriline ning nüüd mul on olemas üks hea sõber. See tundus nii uskumatuna. Nende kahe nädala jooksul, mil olen olnud Taanis, ei tundnud ennast kordagi üksi, inimesed olid mu ümbes, naersin, olin rõõmus. Aga need inimesed kellega koos olin hänginud, olidki olemas vaid siis, kui olin lõbus. Aga nüüd, kus taevas nuttis koos minuga ja mul oli nii paha olla, sest teised lällasid ja jõid aga mina ei tahtnud niimoodi.
Simon on ta nimi, pärit Taanist. Ja vaadates tema silmidesse nägin seal kõiki oma parimaid sõpru, kes olid/on mul olemas. Aga nemad on Eestis. Ja sain aru, kui palju minust jäi maha Eestisse. Ja pisarad voolasid iseenesest mööda mu niigi niiskeid põski.
Ta embas mind ja lohutas, et nüüd pole ma enam üksi.
Siin kohal saadan teile, mu kallid sõbrad, soojad kallistused. Et teaksite, et tunnen teist puudust ja te olete alati mul meeles!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar