Mitu päeva on taevast sadanud alla hulganisti vihmapiisku. Ta nutab koos minuga. Ei, midagi hullu pole juhtunud... Kui just seda, et ma ei suuda kuidagi uskuda, et elu, mida olen elanud maarjamaal peaaegu 19 aastat jääb nüüd sinnapaika. Ja algab uus. Algab uus, kus pole minu kõrval neid samu häid sõpru, perekonda. Juba pühapäeval sattun uude keskkonda, kus on teised reeglid. Tuleb jälle ennast tõestada, võidelda kätte positsioon ja samal ajal jääda iseendaks. Ma loodan, et ma ei kaota oma optimismi ka kõige raskemal hetkel.
Ma südamest loodan, et Eestisse jäänud sõpradel olen ma ikka meeles ja mõni ehk ka tuleb mulle Taanimaale külla.
Kuigi ma tean, et kui ma kodumaale naasen, siis pole enam miski endine...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar