visiit lõuna

Kolmapäeval said loengud läbi ja otsustasin head meelt teha ja külastada Marki. Pärastlõunal ma siis lipsasin kodunt läbi, joonistasin ja võtsin seljakoti selga.

Jah, läksin häälega. Kui rongiga kulub natuke rohkem kui 2 tundi, siis häälega sain kolme tunniga. Kuid arusaadav miks, olin läinud natuke vale teed pidi. Niisiis läksin läbi ühe linna, mis oli viga. Kokku sain Esbjergi viie autoga ja kõik inimesed oli nii vahvad. Kuigi vihma "tibutas". Võin öelda, et tagasi sai veelgi kiiremini ja kolme autoga. Inimesed on head, ja mõni isegi sõidab isegi rohkem kui algselt plaanitud, et ma saaksin oma sihtkohta. Viimase auto peal oli ka armas koer- Peanut. Ta oli nii vahva, istus mul süles ja oli hea reisikaaslane.

Esbjergis veetsin kaks päeva. Sõitsime jalgrattaga mere äärde ja siis valmistasime koos õhtusööki. Seekord lubati mind ka kööki, kuna minu idee läks käiku. Viimasel pildil näete nelja kriidist tehtud meest, kes vaatavad mere poole. "Man meets the sea", on 9m kõrguse skulptuuri nimi.

photoshoppimine ja projektikirjutamine

Mul on jäänud kaks nädalat päevani, mil pean oma portfoolio üle andma. Pildid on enam vähem tehtud aga nüüd peab demonstreerima oma Adobe Photoshopi pilditöötlusoskusi.
Vahel läheb ikka silme eest mustaks kui tunde ekraani passid, et saada hea tulemus. Siis läheb jälle õue või klubisse tantsima... Ah jaa. Südamerõõmu olen ka leinud :)

Ja suurem projektikirjutamine algas ka. Hetkel uurin ja puurin cultural studies õpikuid ja kirjutan. Tähtaeg on maikuu lõpp, ehk siis mitte nii mägede taga.

kuidas ma kord spagaadi ära tegin

Ah-jaa, unustasin mainida, et eelmiselt nädalal kui pabistasin suulise eksami pärast, suutsin ma kirjeldatud meeleolus teha spagaadi.
Olen küll seda unes näinud ja muidu unistanud, aga tol päeval see juhtus. Siin ka hägune asitõend (teen parema pildi kunagi ka). Mõnele pole see vist midagi erilist, aga mina olin küll üsna rõõmus selle üle. Ja kui sõpradele näitasin, siis mis nad ikka oskasid vastata kui: "Crazy..." :)

literally shitty weather (sõna-sõnalt kaka ilm) ja elu maal

Ärkasin täna (teisipäev) hommikul ja avasin akna, et neelata värske õhu sõõme. Sealt tabas mind hooga paha uudis, õue peale oli jälle lautahais tulnud! Kusjuures, see on läbi aegade kõige hullem, varem on olnud ka aga mitte nii paha. Sulgesin akna ja jäin ootama tuult, mis selle leha ära puhuks, tuhapilved puhus ju minema, siis saab sellega ka hakkama.

Pärastlõunal aga hakkas vihma sadama ja siis kohati tuli lund ka. Inimesed hakkasid pabistama, sest nemad arvasid, et lumi on juba nendega hüvasti jätnud. Nii postitatigi suhtlusportaalist Facebook kord farmiville- postitusi, ja hiljem süüdistati kliimasoojenemist, sest ootamatult sadas ju lund pähe!

Veidrad ilmakonditsioonid aga ei seganud minu igapäeva tegemisi. Lõuna paiku läksin jõusaali. Parasjagu jõumasinal olnud aga rõõmustasin, et elan äärelinnas Birk'is, sest aknast nägin kaks üli armsat jänest, kes üksteisega mängisid. Nad jooksid üksteisejärel ja siis veeresid koos ja olid jälle ninapidi koos. Vot see oli vahva!

Enam ei ole nii suur lugu, aga faktiks võib öelda, et iga päev on meil siin põllul hirved ja jänesed.
Vahel on neil piisavalt julgust, et mulle keset ööd ratta ette hüpata, vahel uudistavad meid või meie neid niisama.

edukas päev ja mõnus öö

Eile oli siis päris esimene suuline eksam inglise keeles aines millest mul polnud õrna aimugi enne, kui olin 600-lehelise materjali läbi lugenud. Just nimelt, meil ei olnud mingisuguseid loenguid, vaid oli innovatsiooni nädal veebruaris, kus pandi meid rühmades leiutama ja pärast äriplaani kirjutama. Alles hiljem lugesime raamatust, kuidas innovatsioon töötab ja millised rühmad on kõige efektiivsemad ja palju muud huvitavat. Niisiis eksam läks hästi, kuigi oli pabinas.

Õhtul pidi natuke tähistama, niisiis avasime sõbranna ja toanaabriga ühe hea hispaania veini ja ajasime juttu. Hiljem läksime ühele intrigeerival üritusele. Nimelt, siin linnas avati hiljuti üks klubi. Mina pole enne sinna sattunud, kuna sisse saada on hirmkallis. Nüüd aga kutsuti kõiki tüdrukuid ja meelitati, et (mees)tantsija tuleb ka. Loomulikult läksime kaema, mis klubi sees siis selline on.

Saabusime ja uksel andsid palja ülakehaga kenad noormehed kauneid punaseid roose. Neide tuli kokku saja kandis. See oli vahva pidu! Jagati vahuveini ja palju tälepanu, mõnus oli koos tüdrukutega aega veeta. Kuid kella kaheteistkümne paiku "hiilisid" kluppi mehedpojad ka. No siis kohtasin sõpru, keda olin arvanud ka näha. Minu pidu jätkus neljani (klubi sulges kell 17), siis sõitsin rattaga koju.

Reede pärastlõunal oli aga koosolek koos meie õppeprogrammi tähtsamate inimestega. Kuna mina olen oma klassi klassiesindaja siis võtsin ka osa. Huvitav fakt on see, et esimest korda ajaloos viidi see tähtis koosolek läbi inglise keeles, ja tänu ainsale rahvusvahelisele esindajale- minule. See oli eriline! Koosviibimine oli edukas ja tähtsad ninad olid minu ettepanekutega rahul ja kõik sujus liigagi hästi :)

75 %

Peale huvitavat koolipäeva hüppasin sadulasse ja põrutasin taani keele tundi.
Seal oli aga vahva üllatus, sel korral oli meil asendusõpetaja. See aga tähendas pisuke vaheldust.

Muuseas sain natuke selgemaks artiklid et & en. Ega väga suurt loogikat selles teoorias polegi, kahjuks tuleb lihtsalt meelde jätta. Siiski, artikkel "en" esineb 75 % sõnadel. Vot see on alles hea uudis, kas pole? :D

ole veel eeskujulik õpilane

Peale marketingi loengut läksin koju, et valmistada endale üks hea lõuna. Peale pausi jooksin järgmisesse tundi.

Olin hilinenud 2 minutit, sest läks aega piltide pealelaadimisega mälupulgale. Uksepeal tervitas mind õpetaja:"Are you coming to Media lesson?"
"Yeah," noogutasin mina ja astusin inimtühja klassi.

Tõepoolest, meie asendustundi ei jõudnud mitte keegi peale minu. Õpetaja päris kas tahan tundi ja mina muidugi mõtlesin miks ka mitte, kohale olin juba ju niikuinii tulnud. Niisiis andis ta pooleteise tunni pikkus loengu Flash-ist. Peale selle näitasin pilte tulevasest portfooliost ja kuulasin tagasisidet. Minule oli tund igati kasulik, kuid siis kodus leidsin koolimeilist kirja:
"Dear Class 3 I was disappointed to see only one student attending the replacement lessons today. I would like you to be more aware of your Outlook Calendar and the invitations sent through it. I could have spent my time more efficiently if you had declined the invitation when you knew you couldn’t make it."

Vot nii. Teinekord lihtsalt ei nõustu, privaattundidega, liiga kalliks lähevad veel maksma.

(Tubli õpilane. Pilt on tehtud viimasel gümnaasiumiaastal)

olin päris kodus, kodumaal :)

Ja kuigi ma ei plaaninud enne suve kodumaale tulla, kujunes olukord välja teistmoodi.

Otsustasin peagi kui hambavalu, mis pigem kahjustuse kui koduigatsuse tõttu üha hullemaks muutus, koju lennata.

Ja õe sünnipäevale eelnenud õhtupoolikul ma siis maandusingi kodumaale. Viimati olin Eestist augustikuus ehk siis 5 kuud tagasi.

Tunne oli huvitav, sest juba Kopenhaageni lennujaamas koos kümnete eestlastega lendu ootamas olin muutunud mõtlikuks.

Koju saabudes nägin taas oma perekonda, see oli hea.

Esmaspäeval läksin otsemaid hambaarsti juurde ja kahe päevaga ning kopsaka tasu eest tehti mu hambad korda. See oli nii kergendav tunne, kuigi mitu tundi arsti kabinetis hirmsat valu taluda ei olnud kuigi meeldiv aga iga sekund valu oli sammuke tervenemise poole.

Kui aus olla, siis kodus ma ennast tundsin küll koduselt, kuid mitte nii nagu enne. Ei tea kas oli see tingitud sellest, et magasin elutoa diivanil (õe varahommikused ärkamised minu magusat und ei häiriks) või oli lihtsalt petlik tunne. Peab tunnistama, et koju tulles oli nii kergendav kui ka murelik olla. Kergendav selle tõttu, et nägin oma perekonda ja vaatamata mõnedele asjaoludele on nad ikkagi elus ja terved. Murelik aga seetõttu, et ema on pidanud minu pärast rahutut elu elama, mis täis muretsemist ja igatsust. Aga ma tean, et ma ei saa midagi teha selle faktiga, et olen kodumaalt eemal, sest selline oli minu otsus ja siiani pole pidanud kahetsema. Annan endast parima, et ka vanemad ei peaks minus pettuma.

Ma teadsin, et kui ma Eestisse lähen siis pean hakkama üsna palju rääkima oma uuest peatükist (ehk minu elu Taanis) ja selleks olin ka valmis. Muidugi ennekõike peab enda jaoks mõned järeldused tegema ja aru saama. Nii läkski, rääkisin oma uuest elust palju ja iga sõnaga, mida ma ütlesin, veendusin ise ühe rohkem ja rohkem, kui hästi on mul läinud oma valikuga. Kindlasti ma midagi ei ilustasin, vaid jutustasin oma lugu nii nagu see on. Juhul kui oleksin vastupidiselt teinud, oleksin ju iseennast petnud.

Mul on ääretult hea meel, et minu sõpradel läheb hästi ja kellel nii ideaalselt ei lähe, see püüdleb millegi muu poole. Ma oskan soovitada ühte- tuleb olla julge; julge teha muutusi või teha teisiti.

Ma siiralt ei tea, millal taas astub mu jalg kodumaale. Kuid see pole lugu, sest iga sõber või sugulane on enam kui oodatud minu armsasse koju Taanimaal!

Sinine esmaspäev

Briti teadlased on välja arvutanud, et täna on aasta kõige sinisem esmaspäev.

See on päev, mil 6 faktorit saavad kokku, tekitades meis meeletu masenduse.

Masenduse põhjustavad faktorid on:

ilm;

jõuludega tekkinud võlg;

jõuluaja lõpuga kaasnev monotoonsus;

purunenud uueaastalubadused;

madal motivatsioon

ning armetu tunne sisimas, et elu paremaks muutmiseks peaks midagi ette võtma.

Ka sel päeval külastatakse kõige rohkem arste.

Minagi pole erand. Mõned päevad tagasi kukkus suust veerand hammast ja nüüd on selle kohal auk sõna otseses mõttes. Ja kui ma otsustasin süüa vaid ühe suupoolega, siis üks hammas muutus ääretult hellaks.

Niisiis eile tegin algust titetoiduga. Kuna mul endal pudrunui puudub, laenasin sõbrannalt mikseri ja tegin kartuliputru.

Tuleb äramärkida, et hambaarsti juures käisin viimati täpselt viis kuud tagasi ja kunagi pole mul olnud probleeme, kuni tänase päevani...

Nagu sellest veel vähe oleks! Taani tervisesüsteem on väga hea ja maailmas tunnustatud, kui vaid hambaravi hinnad poleks nii kõrged... Tuleb vast avada fond Marju hambaraviks...